Blogi

Dermatillomaania ehk kompulsiivne naha kahjustamine (2. osa)

Eelmises postituses rääkisime dermatillomaaniast – mis see on, kuidas seda ära tunda ning kuidas seda ravitakse. Seekord tahan kirjutada lähemalt, miks see probleem tekib ning kuidas ikkagi on nii, et me sellest (üsna levinud) raskusest nii vähe teame ja räägime.

Miks dermatillomaania tekib?

Eks laiem vastus on nagu ikka vaimse tervise probleemide puhul, et selle taga on geenid ja keskkond. Võib kõlada üllatavalt, kuid dermatillomaania on suures osas geneetiline ning sageli avastavad inimesed, et tegelikult sarnane probleem on ka kellelgi nende pereliikmetest. Sellest lihtsalt ei räägita, seda varjatakse ning nagu juba öeldud, siis sageli me isegi ei tea, et see on mingi päris asi.

Geneetika kõrvale tekib elu jooksul keskkond – tüüpiliselt algab dermatillomaania lapse- või noorukieas. Vahel on selle taga suur stress, ärevus ja/või muud tunded, mille maandamiseks enda nahka kahjustama hakatakse. Kuigi see pole sageli teadlik, pakub naha nokkimine sensoorset aistingut, mis aitab tähelepanu rasketelt emotsioonidelt kõrvale juhtida. Või siis on sellise käitumise taga mingid mõtted, näiteks stiilis “Teen naha puhtamaks” või “Kui selle punni ära pigistan, saab nahk paranema hakata”. Kuigi need mõtted pole eriti ratsionaalsed, ajendavad need ometi nahka tõmbama või pigistama. Protsessi korrates hakkab tööle klassikaline tingimine – meie aju hakkab seostama teatud stiimuleid omavahel. Näiteks sedasama ärevust ja sõrmenahkade äratõmbamist, mis viib selleni, et teadvustamatult saab sellest tugev harjumus. Me ei pruugi sellele isegi mitte mõelda, kuid ärevuse kerkimisel hakkavad käed justkui iseenesest tööle. Naha kahjustamine viib suuremate ebatasasuste ja rohkemate punnideni ning tekibki juba ennasttäitev nõiaring.

Miks sellest nii vähe räägitakse?

Üks probleem on ilmselt diagnostilistes süsteemides – kui USAs kasutatavas DSM-Vs on selline psüühikahäire nagu dermatillomaania täitsa olemas, siis meil siin Eestis kasutatakse teist diagnostilist manuaali (RHK-10), milles sellist häiret eraldi olemas ei ole. Enamvähem sama loogika nagu nartsissistliku isiksushäirega, millest oleme samuti siin kanalil varem rääkinud. 😊

Teiseks on see üsna piinlik probleem, mis mõjutab meie välimust ja sellega koos ka üldist enesehinnangut. Sageli peetakse seda häiret lihtsalt halvaks harjumuseks, mis justkui tuleks “lihtsalt ära lõpetada”, teadmata, et tegemist on tegelikult kompleksse vaimse tervise probleemiga. Inimesed ei tule sageli selle pealegi, et sellise probleemiga psühhoterapeudi juurde pöörduda ning olgem ausad – tegelikult ei oska ka paljud psühholoogid (vähemalt Eestis) selle asjaga suurt peale hakata. Julgen oma kogemusest öelda, et dermatillomaania ravi nõuab spetsiifilisi teadmisi ning klassikalisest psühholoogilisest nõustamisest või teraapia baasteadmistest võibki heade tulemuste saamiseks vähe olla.

Niisiis, räägime sellest rohkem! Räägime, kirjutame, jagame üksteise ja enda lähedaste lugusid! Siit ka üleskutse – kui sul või kellelgi sinu tuttavatest on dermatillomaaniaga kogemust või selle kohta küsimusi, siis palun võta minuga julgelt ühendust läbi meie Facebooki, Instagrami või info@remedio.ee. Olen kokku panemas just impulsihäiretele suunatud kursust ning igasugune sisend on selle jaoks hindamatuks abiks. ❤️