Blogi

Dermatillomaania ehk kompulsiivne naha kahjustamine (1. osa)

Dermatillo… misasi? Dermatillomaania (ehk skin picking disorder) on vaimse tervise probleem, mille keskmes on sage enda naha kahjustamine (kraapimine, punnide pigstamine, haavade lahtikiskumine, huulte närimine vm), mis toob kaasa elu segavaid tagajärgi nagu näiteks häbi, varjamine, vältimine, kehalised tüsistused ja teised füüsilised probleemid.

Kuidas seda ära tunda?

Dermatillomaania peamisteks sümptomiteks on:

1. Suutmatus enda tegevust lõpetada (ka siis kui tegelikult tahaks)
2. Endale põletike, vigastuste, marrastuste või muul moel nahakahjustuste tekitamine
3. Kohati on tegevus teadvustamata (inimene ei pruugi ise enda tegevust märgata või teadlikult alustada)
4. Sageli on käitumise taga soov nahka parandada/täiustada/ebatasasusi vältida (mis aga reaalsuses üldiselt ei õnnestu)

Olen näinud juhtumeid, kus enda naha kahjustamine on viinud väga tõsiste tagajärgedeni – raskemate tervisekahjude ärahoidmiseks on olnud vaja operatsioone ning vahel võib see viia välimuse täieliku muutumiseni nii, et seda taastada ei olegi võimalik. Sageli on inimestel ja nende lähedasel küsimus, et miks seda käitumist lihtsalt ei lõpetata? Paraku on dermatillomaania taga palju faktoreid, mis muudavad sellest paranemise üsna keerukaks.

Kuidas seda ravitakse?

Dermatillomaaniale (nagu ka teistele sarnastele impulsihäiretele) on otsitud head ravi juba mõnda aega, kuid ravimravis paraku liiga head varianti siiani leitud ei ole. Vahel saab abi antidepressantidest, samuti saab ravimitega toetada kaasuvaid raskusi (nt depressiooni või ärevust, mis sageli sellise häirega kaasas käia võib). Hetkel on leitud, et kõige paremaid tulemusi on andnud kognitiiv-käitumisteraapial põhinevad sekkumised.

Teraapias kaardistatakse esmalt olukord ning otsitakse üles erinevad päästikud, mis sundkäitumist vallandavad. Oluline on teada, et dermatillomaania puhul on neid väga mitmeid – päästikuks võib olla mingi koht, füüsiline aisting, motoorne harjumus, emotsioon või mõte. Seejärel leitakse koos strateegiad, kuidas naha kahjustamist parema tegevusega asendada või takistada. Dermatillomaania ravi on pikaajaline harjumuste ümber õppimise treening. Tegelikult öeldakse, et see on krooniline häire, millest lõplikult paraneda ei pruugigi. Küll aga on võimalik saavutada remissiooni, ehk olukorda, kus käitumist tehakse vähem, harvem, järjest pikemate pauside ning väiksema kahjuga.

Järgmises blogipostituses kirjutan sellest, miks dermatillomaania tekib ning miks sellest nii vähe räägitakse. Samuti saan etteruttavalt öelda, et plaanin kokku panna just impulsihäiretele keskenduva kursuse, seega tasub Remedio tegemistel silm peal hoida. 😉