Blogi

Kumb oli enne, kas keha või pea?

Kujutleme pilti arstikabinetis: arst uurib, mis on patsiendil mureks, kontrollib vererõhku, kopse, vajadusel võtab õde verd. Kui tegemist on kroonilise haigusega, vaatab arst või õde üle näidud, pikendab retsepte ja tõendeid, mõnel juhul suunab patsiendi teise arsti poole. Kuid kas see, kui süda lööb, analüüsid on korras ja keha tugevalt ei valuta, tähendab, et inimene on terve?

Pole haruldane, et peale pikka otsimist ja arstide vahet käimist jõuab inimene lõpuks psühholoogi kabinetti. Kurdab pearinglust, südamepekslemist, probleeme seedimisega ja teisi hädasid, millele ükski analüüs ega arstlik kontroll selgitust pole andnud.

Ometi on teada, et meie mõtted ja tunded on tugevalt seotud, seejuures aktiveerivad tunded meie keha. Muremõtted tekitavad ärevust ja see on sageli põhjuseks, miks eelnevalt kirjeldatud kaebustega ei toimi kodus puhkamine või vererõhuravim. Küll aga tuleks vaadata nii-öelda pea sisse, näiteks võib sobiv ravi olla hoopis psühhoteraapia.

Kujutame ette veel üht olukorda: sul tekivad järsku imelikud füüsilised kaebused. Pea käib ringi, nägemisega tekivad probleemid, tunned pidevat nõrkust. Tööd teha ei suuda, trenni ammugi mitte. Lähed arsti juurde, tema võtab proovid ja palub oodata. Kuidas sa ennast selles olukorras tunned? On üheselt mõistetav, et teadmatus ja ootamine on inimaju jaoks väga ebameeldiv.

Mõned päevad hiljem saad arstilt telefonikõne, kes palub tulla uuesti vastuvõtule. Saad aru, et asi on ilmselt halb. Kohale jõudes vaatab arst sind tõsiselt, palub võtta istet ja teatab, et tegemist on sclerosis multiplex’iga. Kõik muutub uduseks, sa ei kuule enam hästi, silme ette tekib udu. “Mida ta just ütles? See on ju midagi tõsist? Kas mu elu on läbi?” Saad aru, et samal ajal räägib arst midagi, kuid kõik on hägune ja teda on raske kuulda. Istud niimoodi kangestunult tükk aega, kuni arst kõva häälega küsib, kas kõik oli arusaadav. Vastad talle uimaselt: “Jah,” ja lahkud ruumist, mäletamata ühtegi arsti sõna.

Psühholoogilise kriisi puhul (milleks võib olla ka raskest haigusest teada saamine) läbib psüühika erinevaid etappe. Need mõjutavad seda, kuidas suudame suhestuda ümbritsevaga, kas ja kuidas uut infot töötleme, kuidas end tunneme ja kuidas käitume. On lihtne unustada, et sinu vastas istuv inimene, kes on füüsiliselt kohal, ei pruugi seda vaimselt üldse olla. Selge on see, et niimoodi šokis olev patsient ei suuda järgida juhiseid, mida arst talle kabinetis ette loeb.

Ja sealt ka edasi: igasuguse haigusega toimetulek on vaimselt raske. Pidev valu ja ebamugavus, häbitunne, igapäeva lisanduvad kohustused (näiteks veresuhkru mõõtmine, ravimite manustamine), raskendatud igapäevarütm, probleemid töötamisel ja finantsilises toimetulekus, segadus minapildis ja identiteedis, hirm tuleviku ees, unistuste purunemine – see nimekiri läheb edasi. Kui mõelda, mille kõigega peab haigestunud inimene toime tulema, ei ole imestada, et näiteks kroonilise haiguse esinemine on oluline riskifaktor ka psüühikahäirete avaldumisel.

Omakorda süvendab kehv vaimne tervis füüsilisi sümptomeid ja takistab ravi. Kui inimesel on depressioon, võib ka voodist tõusmine ja hammaste pesemine olla üle jõu käiv. Pole lootustki, et sellises olukorras hakkab inimene järsku sporti tegema, arstiaegasid otsima ja broneerima või mitu korda päevas ravimeid võtma. Samuti olen näinud kliente, kes pole aastaid käinud arsti juures seetõttu, et ärevus on lihtsalt liiga suur. Kaebuseid on küll ja veel ning tervis halveneb järjest, kuid hirm arsti juurde mineku ees kaalub kõik selle üles.

Et saada tervisest täit pilti, ei saa keha ja pead omavahel eristada. Inimene on ikkagi terviklik organism, kus vaimne ja füüsiline käivad käsikäes. Mulle meeldis sel suvel Arvamusfestivali arutelul “Kui keha haigestub, mis saab vaimust?” kõlama jäänud soov, mille tõi välja I tüüpi diabeeti põdev Angela Korela. Ta sõnas, et arstid võiksid patsientidelt nende vaimse tervise kohta küsida ja vajadusel soovitada või julgustada psühholoogi poole pöördumist. Ma olen nõus, et vahel polegi rohkem vaja kui arstikabinetis märku anda, et vaimne tervis on ka päriselt asi, millele tasub tähelepanu pöörata.

Paraku ei pruugi kõik patsiendid ise selle pealegi tulla, et nende füüsilised sümptomid on seotud hoopis vaimse tervisega ning kasuks tuleks psühholoogi abi kasutamine. Samuti kannavad vahel ka patsiendid endaga teadmist, et arsti juures pole mõtet enda unest või emotsioonidest rääkida. Tegelikult aitaks aga inimese terviklikuna nägemine nii patsienti kui temaga töötavaid spetsialiste. Seega ei saa üheselt vastata, kumb oli enne, kas keha või pea. Küll aga on selge see, et me ei saa neid eraldi vaadata: kui keha on haige tuleb ka pea eest hoolt kanda teha ja vastupidi.

Arvamusartikkel on avaldatud ka Tervisegeenius portaalis.